Blog Archive

Wednesday, November 29, 2017

Raudteefänni uskumatu reis.


Raudteelase töö juurde kuuluvad vahel eriti pikad reisid. Üldsegi mitte juhipuldi taga, vaid paljutki huvitavamal moel. Lausa filosoofilisel. Selline reis annab võimaluse teatud mõttes aeg maha võtta ja mõtiskleda, vaadata ja märgata, otsida ja leida. Tegelikult ehk lausa üks samm elu mõtte leidmise teel.
Artur on Moskva - Vladivpostok rongireisilt ammu tagasi, aga juba läheb ta uuesti. Ja seekord mitte mugavas reisvagunis. Ka restoranvagunit ei ole! On vana, Edelaraudteel aastaid sõitnud kahe vaguni Kasahstani saatmise lugu....
Vagunis on burzhuika ja tohutult kütet. Küllap vist Eesti puit? Olen ka ise paar korda selliseid sõite ette võtnud, aga vaid maksimaalselt Riiast, vagunid kaubarongi haagitud. Selliste reiside puhul ei tea kunagi, kui kiiresti kuhugi jõuad. Kord jaanuaritormi ajal seisin neli päeva ja kolm ööd Ülemiste jaamas lumevangis. Sellistel puhkudel vaadatakse kaugele ette ja ostetakse söögikraami kõvasti kaasa...
(Kaldkirjas minu tekst).


Jälle teel, jälle kaugele. Meie vanad rongid on leidnud omale uue elu Kasahhimaal ning nüüd viime sinna kaks vagunit juurde. Sõidame kaubarongi sabas Kasashtani suurimasse linna Alma-Ata. Teame ainult sihtkoha nime, marsruuti, peatuste kohti ja aega me ei tea. Tõotab tulla põnev seiklus!


Jõudsime Narva ja ootame piiriületust!


 Lõputu ootamine Ivangorodis. Narvas seisime kümme tundi, sõitsime kuue minutiga üle piiri ja nüüd seisame jälle. Me ei ole ju reisirong, me oleme põhimõtteliselt kaup. Ja kaubal pole kiiret kuhugi! Vaade aknast muutus täpselt sellest hetkest kui piiripostid seljataha jäid. Millal edasi saame, ei tea. Piirijaamas ei tohi ka rongist välja minna, kord on päris karm. Tegelikult kui väga neid piirivalvureid siluda, siis äkki saaks, tegemist on siiski kõigi võimaluste maaga. Oleks äge Narva kindlust vahelduseks teiseltpoolt jõge vaadata. Aga ühtegi mundrikandjat ümbruses näha ei ole ja neid ei saa ju otsima ka minna. Õnneks on siin eesti levi, kuulame kodust raadiot ja kasutame viimase hetkeni kodust netti.

 Babajevo jaam.

Peale 26 tunnist seismist Ivangorodis saime edasi. Kütsime oma ahjukese kenasti punaseks, korstnast sülgas ka punast kuma. Natsa viskas vingu ka sisse, kuid siin tuleb DR1 vagunite hõredus kasuks, ving kadus ruttu. Istudes on jahedam kui seistes.
Pisuke peatus Gatshinas ja edasi Babajevosse. Gatshina vagonnik ütles, et peatus on umbes kaks tundi. Hea võimalus käia kohalikus poes küpsiste ja limonaadi järel. Pood polnud kaugel - tuli kõndida läbi kõrvaliste poriste ja pimedate tänavate, mida ääristasid kenad puitnikerdustega puumajad, ning juba märkasingi kõledas novembriõhtus midagi helget - sajad liikuvad puna-sini-rohelised LED-tulukesed moodustasid kirja ПРОДУКТЫ 8-23. Olin õiges kohas. Pood oli loomulikult keldripood, aga kõik vajalikud asjad olid seal olemas.
Nüüd veidi raudteespetsiifilist: kohalikud Ivangorodi vagonnikud ei mõistnud meie vagunite pidurite tööpõhimõtet ning seetõttu ei suutnud nad ka välja mõelda, kuidas meid edasi saata. Nemad arvasid, et meil pole üldse pidureid ja meid ei tohi rongi sabas hoida. Vagunialuseid manomeetreid nad leida ei osanud. Nemad leidsid, et kõige õigem tegu on üleüldse meie vagunitel pidurid välja lülitada (jah, vot siis TÕESTI ei ole meil pidureid) ja meie ees olevad kaks pütti hoopis meie taha panna. Ühtlasi vaatasid nad meie bandaažipuhastusklotse nagu ilmaimet, arvates, et nii pisuke klots on piduriklots, märkamata rattatelje keskel olevaid piduriklotse. Kõige parem kild oli ketist lahtilaskmisklappi tiriva vagonniku suur ja siiras imestus, miks bandaažipuhastusklotsid rattast ei eemaldu. Õnneks sõidu ajal pidurdades palju ei raputanud, vedurijuht oli normaalne.

 "Magamistoa" aknast paistab keemiakombinaat. Mõned vaated Tshernopovetsist!






Tänane päev on möödunud enamuse ajast sõites. Peale Gatchinast lahkumist kütsime ahju kuumaks ning läksime tuttu. Enne kella viite rong peatus. Ärkasin üles ja uurisin, kus ja mida. Meid oli võetud pisikese Valya nimelise jaama kõrvalteele, et lasta läbi mõned hommikused Babajevosse suunduvad ja sealt tulevad elektrirongid. Raudteel saab mõne suurema linna saabuvast lähedusest aimu kui näha jaamades linnalähironge. Nii sain ka mina aru, et Babajevo ei saa olla kaugel. Ja kui me juba seisime, lasti meist mööda ka päris mitu kaubarongi. Vähe sellest, peale nende töristas meist mööda CME3 kahe platvormvaguniga ja kirsiks tordil oli vaikselt mööduv üksikvedur VL80. Milline alandus, kohe näha, keda ja mida kohalik dispetšer prioriteetsemaks peab!
Enne Babajevot ärkasin taas üles ning märkasin aknast lumiseid puudelatvu. Oligi korralik paks lumi! Ka õues tundus olema külmem. Kõikjal möllasid lumekoristusbrigaadid, meil lastaks lumehelbekestel muretult nädalakese langeda, kuni need pöörangud täis ummistaksid, liikluse seiskaksid ja iga-aastase "talv tuli see aasta väga ootamatult" nutulaulu üles kisuks.
Gatchinast Babajevosse suunamine tähendab seda, et läbi Moskva meid ei saadeta, vaid läheme otse Vologda peale, kuhu läheb enamus Peterburi poolt itta suunduvat kaupa. Teine variant oleks olnud läbi Sonkovo Moskvasse, Moskva - Peterburi vaheline raudteeliin hoitakse väga tiheda reisirongiliikluse tõttu kaubarongidest võimalikult puhas. Ega me oma teekonda palju ette ei tea, vagonnikutelt kuuleme vaid järgmise saatejaama nime ja eks me siis näpuga kaardilt ajades tuletame, kuhu ja mida.
Meie koosseis on jäänud samaks - rongi peas kolm platvormvagunit tutikate prügiautodega, üks autovagun seitsme Land Roveriga, mõned poolvagunid ja mitukümmend pentaanipütti. Ega ma muidu ei teaks kui poleks sõidu ajal kurvis näinud, mis kilomeetri kaugusel rongi peas toimub. Kõik oli täpselt nii nagu laupäeva hommikul Ülemistel kokku pandi.
Liiklus on muidugi metsik. Kaubarongid sõidavad kaheteelises piirkonnas üksteise sabas, jäime liinil ühe kaubarongi taga seisma ja mõne minutiga seisis järgmine pütilohe meie taga. Praegu seisame Cherepovetski kaubajaamas, park on päris suur, iga viie minuti tagant uhab jaamast läbi mõni kaubarong. Kuna meile oli ette nähtud vedurivahetus, võeti meid kõrvale. Praegu võeti pidurikingad alt, tehti piduriproov ja nüüd ootame oma võimalust magistraalil uhavatele kaubarongidele vahele trügida.









Shariya! Vladivostokki reisides oli see üks esimesi peatuseid, kus käisin väljas perroonilt mustikaid ostmas. Jooksime veel tookord Edgariga vedurit vaatama.
Öösel sõidu ajal magades kaotasime korraks kohataju. Ega ma nüüdki asukohast täpselt aru saanud. Ületades Unzha jõge, mõtlesin korraks, et krt, me ületasime tookord ju ka. Ju siis sama jõe teine sild teisel raudteeliinil. Jäime mingis jaamas seisma ja märkasin sabas askeldavat vagonnikut. Läksin kohe tema juurde ja küsisin nagu alati: "Gde mõ, skoljko stoim?" Sain vastuseks Shariya. Väga tuttav kohanimi. Teiselpool rongi nägingi suvest tuttavat jaamahoonet ning viisin lõpuks otsad kokku, kus oleme. Kõik paistis täpselt nii nagu augustis. Ainult perroonil marju ja pirukaid müüvaid tädikesi polnud näha. Ju reisirongi ajaks tulevad!
Raudteekaarte kaasa võttes arvestasime, et läheme kindla peale läbi Moskva ning seetõttu jäi Cheropevetsi-Vologda nurk meil kahe silma vahele. Ilmselt läbisime Vologda ja pöörasime Trans-Siberi trassile siis kui magasime.
Keegi võikski kuskil rongi formeerides teha mõnusa näpuvea ja meid Vladivostokki saata. Oleks naljakas küll, vähemalt mulle. Olen kuulnud miskit legendi 1970ndatest kus üks noor vedurijuhiabi ajas depoost ära 2TE10 veduri, panustades süsteemi kitsaskohtadele ja inimlikele eksitustele valetas dispetšerile, et sõidab remonti tont teab kuhu ja nii ta minema saigi. Järgmisesse piirkonda jõudes luuletas kokku juba uue loo, nimetades saaturvedurijuhi nimeks suvalisi usutavaid nimesi nagu Petrov, Ivanov, Siderov, ja sai jälle edasi. Vahepeal sõitis depoodesse, lasi vedurit kütusega varustada, võttis marsruudilehele templeid, magas puhkeruumis ja jälle edasi. Vahele ollagi jäänud tänu tähelepanelikule koristajatädile, kes märkas, et kahest voodist oli ainult üks kasutatud ning üht veduribrigaadi liiget nagu polnudki. Palju ta sedasi kokku sõitis ja kas see üldse tõelegi vastab, pole teada.
Igaljuhul kulgen mingi maa taas mööda tuttavat liini. Päris südantsoojendav tunne end korraga peale tundmatut tuttavast kohast avastada. Aknast paistavad pisikesed külakesed, kortsnatest tõusva suitsu taustal paistab loojuva päikese poolt roosakaks värvitud taevas.



Ärkasin. Rong seisis ja nagu ikka, ajasin pea püsti ja uurisin aknast ümbrust. Sain aru, et oleme mingis suures sorteerimisjaamas. Sorteerimismäelt vabajooksuga alla lastavad kaubavagunid veeresid kõik mööda oma teid hirmsa kolakaga eespool seisvate vagunitega kokku. Kes ei tea, siis nii pannakse kokku kaubarongikoosseise. Vagunid lükatakse spetsiaalselt selleks sinna kuhjatud mäest alla, mäekorraldaja valib nendele edasise sihtkoha või kauba järgi sobiva tee ja kui vagunid koos, ühendatakse pidurivoolikud kokku, aetakse paberimajandus korda, vedur sõidab koosseisu ette ja rong saadetakse vastavalt sõiduplaanile või läbilaskevõimele minema. Meid üle mägede ei veeretata ega meile otsa ükski kaubavagun vaba hooga ei lenda, kuna meie vagunite konstruktsioon sellist paugutamist ei kannataks. Meie seisame alati mingite teiste õrnahingeliste vagunitega eraldi teel ja pärast tuleb manöövervedur meile järgi ja haagib meid kusagile sappa. Kuidagi üldiselt kokkuvõttes käib see nii.
Igatahes seekord ei pidanud ma enda positsioneerimiseks kedagi tülitama – üle vagunite paistsid Chelyabinski jaama suured tähed. Eile õhtul saadeti meid Jekaterinburgist kagu suunas Kurgani linnani. Sealt oleks saanud ka otse Kasashtani, kuid ühtegi selle suuna rongi seal polnud ning meie rong oli määratud Kurganist läänes olevasse ja Jekaterinburgiga ühel pikkuskraadil olevasse Chelyabinskisse. Seega oligi oodata, et hommikuks oleme seal. Jekaterinburgist oleks ka otse lõunasse sõita saanud, kuid kui nii siis nii.
Ega mul otseselt kusagile asja poleks olnudki, kuid otsustasin lähedalasuva jalakäijate viadukti kaudu taas ümbritsevat maailma avastada. Trepi teises otsas tervitas mind turuhoone kirjaga Port Artur. Väga meeldiv, oma olemuselt jääb ta küll Pärnu nimekaimule alla, kuid seal sain täiendatud oma mandariinivarud. Miskipärast müüakse siin neid varre ja lehtedega koos. Vaadates jaamas toimuvat tihedat liiklust otsustasin siiski rongi naasta. Tundub olema järjekordne suur mitme pargiga jaam ning kui vagunid läinud, annab seda tuult väljal püüda. Tagasi jõudes seisid meie vagunid koos paari konteinervaguniga kenasti seal kus ennegi. Vagunisse jõudes tuli aga manöövervedur, lükkas meid ühele kokkupandud rongikoosseisule sappa ja mõne aja pärast hakkas meid teine manöövervedur edasi järgmisesse parki vedama. Ajastusega mul vedas. Järgmine park asus kahe kilomeetri kaugusel.
Järgmises pargis polnud aga rongi ärasaatmisega ruttu. Seisime seal paar tunnikest, kohalikud vagonnikud tulid uudistama, et milliseid imelikult pikki elektrirongivaguneid ja kust kuhu siin veetakse. Riias ehitatud elektrirongid on väliselt sama tehase diiselrongivagunitega sarnased, kuid veidi lühemad. Edelaraudtee kiri vaguni küljel tundus ühele saksa keele moodi. Selgitasime, kust me tuleme ja kuhu läheme ning nemad oskasid meie riigiga seostada kunagi ostetud VEF-raadioid ja sõjaväeaastaid Kaliningradis. Samas ei saa seda neile ka kuidagi pahaks panna – kas keegi oskaks kaardi pealt hoobilt Chelyabinski üles leida või öelda, mis on Zimbabwe naaberriik? Suunaga panid nad ju täppi ja arvestades Venemaa mastaape, kus üks oblast võib olla meie riigist suurem, on kolmesaja või kuuesaja kilomeetriga eksimine andestav.
Chelyabinskist järgmine sihtkoht oli Kartalõ. Kaardi pealt vaadates nägin, et osa sinna suunduvast raudteest läbib juba Kasashtani territooriumi. Panime passid valmis, saab jälle templeid juurde. Ka raudteejaamade nimed hakkasid muutuma kasahhipärasemaks. Kasashtani jõudmisest andis aga aimu telefonile tulnud tervitussõnum: tere tulemas Kasashtani, kõik teenused on roppkallid. Ilmselt on siin tegu mingi riikidevahelise piiritsooni kokkuleppega – rongid uhavad lihtsalt peatumata need mõnikümmend kilomeetrit Kasashtani territooriumit läbi. Ainus asi, mis andis teises riigis viibimisest aimu, oli ühe kohaliku jaamahoone silt mis oli lihtsalt teise fondi ja kujundusega. Loodus muutus kuidagi äkki. Suured laiad stepid, lõputu tühjus. Udu laius üle maa ja seda valgustas täiskuu. Jälle kena vaadata, kuigi ootan juba valget aega. Kahjuks elan ma endiselt koduse kella järgi ja siin on kell kolm tundi ees – meie aja järgi on kell kaks päeval pime ja ometi meeldib mulle kaua magada.
Kartalõsse jõudes torgati meile kingad alla ning jäime umbes viieks tunniks seisma. Järjekordne hea võimalus ümbruse avastamiseks. Raudteejaam oma kaubapargiga oli umbes Tartu jaama suurune. Teid küll jagus, aga äraeksimisvõimalust suurt ei olnud. Vagonnik ütles, et meid siin maha ei haagita ja eks järgmises suuremas jaamas, Orskis, vaadatakse mis edasi. Meie senise helge teekonna saladus peituski nendes ammonniaagipüttides. Nüüd aga tundub, et tegime väikese nurga sisse ja sõidame aina ja aina edela- ja läänesuunas, ennem kui Kasashtani sisse saame.
Kõndisin jaama ühest otsast teise ning leidsin mingi varjulise käigu Puškini tänavale. Sinna jõudes oli kuulda kõva tümakas ja too tuli ühe kohaliku baari ees seisnud Lada Samarast. See oli juba tõsine pill, põhjaaluse neoonvalgustuse ja tipptasemel audiovarustusega. Omanik istus kapotil, dressipüksid jalas ja nahktagi seljas. Omas elemendis kahtlemata väljapeetud mees suhtles valjuhäälselt teiste baari eest hänginutega. Ka baarist, mille ukse ette olid installeeritud kaks rohelist ja sinist neoontuledega tehispalmi, kostus kõva tümin. Olen üsna veendunud, et vaatamata tänavanimele Puškini luulet seal ei loeta. Nii tegin antud olukorras ainuõige otsuse ja otsustasin sealt märkamatult kaduda.
Jõudsin linna pühadeehteis keskväljakule. See oli täpselt vaksalihoone taguse platsi taga. Paljudes siinsetes linnades olen täheldanud, et raudteejaama taguselt platsilt algab alati mingi suurem ja uhkem tänav, mis teiseltpoolt lõppeb kultuurimaja ja selle esise platsiga. Nääripuud ei paistnud, tulukesed rippusid. Ka mingi turulaadne kompleks oli kultuurihoone ette rajatud. Lisaks oli keset Staliniaegsete majadega ääristatud tänavat üks pisike õigeusukirik. Ööpimeduses kogunenud kontingendi hingelaadi arvestades tundus mõistlikum ka seal pildistamisega piiri pidada ning vaikselt kaduda.
Raudteejaamas tundsin end taas koduselt, leidsin üles oma rongi, kütsin ahju mõnusalt kuumaks ning jäin magama. Keegi siin küsis meie elamise kohta – meile on vaheseinaga eraldatud kolme ja poole akna jagu ruumi, kolmeste pinkide vahele on laotatud kaks suurt vineertahvlit, ühe akna alla üks ja teise alla teine. Seega on meil istumiseks veel kolme akna jagu kaheseid pinke. Kolmestele pinkidele asetatud vineertahvlitel on veel mitu madratsit. Magada on mõnus, isegi laiutada saab. Isegi kui öösel ahju kuumana ei hoia, on teki all ikka soe. Sooja annab meile raudahi, mille omakorda vooderdasime ümbert telliskividega. Tellised salvestavad sooja päris kaua ning selle võrra pole tarvis ahju nii tihti kütta. Ahju kütame puude ja kivisöega, viimast sai kaasa võetud pea tonni jagu. Kaasa võtsime ka väikese gaasiballoonidega pliidi, kuid kuna ahi on koguaeg soe, pole teda seni veel vaja läinud. Elektrit annab meile veoautoaku, millega laeme täis akupangad ja valguslambid. Patareidelt mängiv raadio pole ka veel tühjaks saanud. Ühesõnaga täiesti võrreldav mõne RMK metsamajakesega. Kõik elamiseks vajalik on olemas, ülimat luksust ei ole, samas ebamugavust tundma ka ei pea.
3.12.2017
Oleme jõudnud Orski. Ärgates oli meid juba rongist lahti haagitud ja kõrvalteele seisma pandud. Enam me nii ruttu igaltpoolt läbi ei lenda, liiklus on siin võrreldes eelnevaga natuke vaiksem, kuigi meiega võrreldes siiski tihe. Kõrval seisis üks külm mootorvedur 2TE10U, meie saatusekaaslane. Selle veduri oli nimelt ostnud Gasprom ja teda transporditi samuti kaubarongides kusagilt teisest Venemaa otsast Orenburgi. Teda saatvad vedurijuhid teel olnud juba kaks nädalat ja nende pikk teekond hakkab lõppema. Orenburg on siit umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel. Nende jaoks täitsa lähedal.
Sain vagonnikutelt teada, et niipea ei liigu me siit kuskile ja seekord läksin poodi saia ja leiva järele. Vaatasin üle raudtee kulgevaid teeradu ja läksin mööda neid. Kui mööda neid radu läheb niipalju jalajälgi, peavad need ka kusagile välja viima. Sattusin läbi võsa majade vahele ja leidsingi poe. Kuna ilm oli ilus ja kiiret polnud kuhi, tulin tagasi suurema ringiga. Linn tundus pisike – siinseal olid mõned viiekordsed paneelmajad ja puidust pisemad hooned. Pärast selgus, et elanikke on selles linnas 160 000. Ju sattusin vaiksemasse rajooni.
Jaama tagasi jõudes seisid meie vagunid endiselt puutumatult sorteerimispargi teedel. Käisin sorteerimismäe korraldajalt uurimas, millal edasi. Meie suuna ronge ei paista praegu minema ja nad veel mõtlevad, kas saadavad otse siit või hoopis Orenburgi kaudu Kasashtani. Orenburg on suurem liiklussõlm ja sealt liigub Kasashtani suunalnronge rohkem. Muide, Kasashtani lähedus hakkab kohe silma – inimeste näojooned on hoopis teised. Tulin saadud mittemidagiütleva infoga tagasi ja märkasin ümber vagunite ukerdavaid kutsikaid. Selgus, et need on kohaliku raudteekoera kutsikad. Nende ema jäi mõne nädala eest rongi alla, kutsikad söövad seda mida kohalikud raudteelased neile annavad. Tulid ka meie juurde ja nukravõitu pisikeste kutsikasilmade vastu ei saa keegi. Andsime neile saia ja vorsti ning üks neist jäi veel pikalt meie ukse juurde istuma.
Paljudes raudteejaamades elab selliseid koeri ja kasse. Meil neid enam pole, varem oli. Üks kunagine kolleeg ja sõber võttis Tapal rongi „unustatud“ kutsika endaga koju kaasa ja koer elas muretult nende juures kuni oma elupäevade lõpuni.
Jalutasin veel mööda jaama ringi ja jäin jutustama kohaliku rongikoostajaga. Tema oskas Eestiga seostada Marilyn Kerrot ja Anne Veskit. Rääkis, et nende palk on siinseid elutingimusi arvestades keskmine ja rahuldav. Raudtee on linna üks suurimaid ja stabiilsemaid tööandjaid ja üks väheseid kes oma palgad õigeaegselt välja maksab. Siin linnas on veel igasuguseid tehaseid ja kombinaate, kuid need virelevad tööpuuduses. Mööblitehas lasi töötajatel toodangu valmis teha ja lasi neil endil selle ka maha müüa, küsides pool tulust omale. Ääremaa, väikelinn. Mis parata.
Meie aga kütame ahju ja ootame oma edasist saatust. Vahelduseks on täitsa mõnus päev otsa rahulikult seista ja ringi vaadata. Kraadiklaas akna taga on pidama jäänud -13 külmakraadi juures.




Tuesday, November 28, 2017

Antsla - Tartu.


Ikka ja jälle ilmub meedias lugusid ühistranspordist. ja rohkem kurvastavaid kui rõõmustavaid lugusid. Antslas pole juba pikka aega rongiliiklust, Urve Palo sotside seltskonnaga on ka raudselt selle vastu ehk siis "Inimese eest"...

https://lounapostimees.postimees.ee/4326709/antsla-ainus-otseuhendus-tartuga-katkeb-maaramata-ajaks?_ga=2.228229981.1929571932.1511722884-1596813294.1493659238

Nüüd siis kaob ka ainuke otseühendus Tartuga. Ja mitte ainult, ka Tallinnaga. Ning muidugi ei viida meie ühistranspordis reisijaid ka rongile, Tartus, seega, valikuvõimalused on väiksemad kui võiks. Antud lugu lugedes on aga kohe ka selge, et ka senine süsteem oli nadi, üks buss päevas ei ole isegi ääremaa jaoks normaalne. Seega on ka teised ametkonnad lasknud, käed rüpes, olukorra selliseks muutuda. Kuidas nad said üldse vait olla, kui käigus vaid üks buss? Nimelt, kes veel ei tea, siis enamasti sõidetakse ühe päeva jooksul ikka kahes suunas! Ja see, et seda võimalust ei ole, vähendab ka võimalike reisijate arvu ning siis pole ime, et "ei tasu ära"..

Tegelikult on omajagu müstiline ka see, et peale liini 172 on 3 korda päevas käigus ka liin 18 ja mitte keegi pole tulnud selle peale, et see teeks ka põike Tsirguliinasse? Pole kahtlustki, et vähemal 2 (või siiski kõik 3?) neist saaks soovi korral sobitada rongidega ka ajaliselt! See, millest poliitikud/ametnikud armastavad rääkida, rongide ja busside sidumine, on vaid mõne km kaugusel! TÕSISELT!

Aga ehk nüüd peakski muutma asju paremaks mitut pidi? Üks rõõmustav uudis on siiski kohe ka varnast võtta! 10. detsembrist lisandub Valga liinile üks rong ja bussilt 172 saab Tsirguliinas ümber istuda rongile 333. Tõsi, esialgu on see võimalik vaid sportlikult heas vormis olevatele inimestele, sest Tsirguliina raudteejaamas on bussilt aega rongile jooksmiseks vaid 3 minutit! Vabandust, Sangaste raudteejaamas. Siinkohal meeldetuletuseks, Sangaste rongipeatus vajab samuti ümbernimetamist! Ei saa siiski pidada normaalseks, et Sangaste asub Tsirguliinas!? See tekitab muu hulgas segadust meie inimesteski, rääkimata siis turistidest!

Kui hakata aga veel kord meelde tuletama, siis eks omajagu ebamugavusi põhjusta Tsirguliinas ka ametnike omaaegne hoolimatus ja ükskõiksus. Sest kahjuks ei tahetud teha bussipeatust kohe raudtee kõrvale, mis olnuks igal juhul mugavam ja õigem! Kasvõi ühise info jm koha pealt. Või arvab keegi, et odavam on reaalaja infotablood paigaldada 1 asemel 2? Ning mitmed muud asjad siin ka olulised. Teeremont ju toimus, sel ajal võinukski teha? Jällegi üpris hea näide ükskõiksusest ja asjatundmatusest. Kui sellistel puhkudel üldse ükski näide saab olla HEA!....

Aga mis siis teha? Antsla ja Valga vaheline bussiliiklus ja selle sobitumine rongidega on praegu praktiliselt olematu ja see paneb üksjagu imestama. Siiani pole suudetud või tahetud? Muidugi ongi üks võimalus ühendus Tsirguliina kaudu, seda enam, et sinna on juba bussisõit oluliselt kiirem, 23 min versus 40-55 minutit Valka, lisaks veel siis rongi lühem sõiduaeg. Tegelikkuses oleks isegi sealtkaudu Antslast sõit kiirem kui praeguse otsebussiga! Aeg, mida niipidi "võidetakse", kuluks siis muidugi Tartu linnaliinibussi peale, aga sisuliselt ollakse siiski võrdses seisus. 10. dets. peaks muidugi muutuma ka tagasisõiduaeg, sest rong Tartust Tsirguliina jõuab 20. 37.

Küll aga peaks leidma võimaluse esialgu VÄHEMALT ühe bussi lisamiseks. Näiteks Amtsla - Sangaste - Mägiste - Tõrva? See seondub ühe mu varasema teemaga, Tõrva ühendamisest Mägistega. Ja muidugi tähendaks see seda, et buss liigub korraga mõlemas suunas, tagades mõlemapoolse ja vastastikuse ümberistumise. Nii Tõrvast kui Antslast (ka Sangaste asulast seega) rongile 335 (Mägiste 14.34) ja rongilt 332 (Mägiste 16. 02) mõlema suuna bussile. Muidugi oleks hea, kui need bussid seisaks Mägiste ühispeatuses (mida kahjuks KA VEEL EI OLE) umbes 6-8 minutit, tagades IGAKÜLGSED ümberistumisvõimalused. Ühispeatus peab muidugi tagama ka normaalsed ootetingimused.
(Märkus, usun, et esialgu oleks parem ühendada rong 332 kui 334, sest küllap on tavasõite sedapidi rohkem kui Tartu suunas töölesõite, seega vajatakse pigem varasemat tagasisõiduvõimalust ning üksiti võib see olla olulisem ka mõningal määral erinevate õpilaste sõitmisel neil kellaaegadel bussiga kui ka rongiga? Seda enam, et töölesõiduks on ajakulu üldjuhul liiga suur?)

http://eestimaablogi2.blogspot.com.ee/2017/06/rongiga-tallinnast-ringiga-torvasse-ja.html

Võib olla üpris kindel, et selline sõiduplaan, mis arvestab väga erinevate sõiduvõimalustega, on kindlasti mõttekam, tekitab võimaluse valida sõiduaegu ning loomulikult ka tasuvam. Bussifirma sõidan lühema maa, dotatsioon on väiksem, rongid on juba nagunii olemas ja .... ei kahjustata ka kommertsvedajate huve?

Ka Kanepi on muidugi üks võimalus, kuid Tsirguliina-Mägiste suund tunduvalt perspektiivikam, isegi Valgale mõeldes.

Niisiis, kiiresti ja läbimõeldult:

1. Lisada liinile 18 Antsla - Laatre - Valga sissesõit Tsirguliina ja sobitada ajad rongidega kõigil 3 korral päevas ja vajadusel käivitada lisabuss vähemalt 2 korda päevas Antsla - Mägiste - Tõrva, mõlemapoolselt seotud rongidega Mägistes.
2. Sobitada liin 172 rongiaegadega Tsirguliinas
3. Alustada kiirkorras planeerimist ja ehitust:
 a) Sangaste perroonile/ülekäigule maksimaalselt lähedale bussipeatuse ületoomist, koos ootekoja ja muu vajalikuga.
 b) Mägiste peatuses bussipeatuse ehitust perrooni juurde koos ootekoja ja muu vajalikuga.

****************************

Mõned mõtted veel:


Neeme J. Sihv Siis tulebki vaadata seda MUUHULGAS, kas mõne bussiaja muutmine selle juures võimalik oleks ja see annaks hoopis paremaid võimalusi. Normaalsed inimesed normaalses piirkonnas (ka linnades ja linnade vahel) ei pea normaalseks tundidepikkusied vahesid!
L
isaks tähendab see seda, et Tõrva ja antsla vahelised kohad saavad omale võimaluse, mida neil üldse ei pruugi olemaski olla.
Ja kolmandaks, kui buss pöörab Sangastelt Valka, kus kuni Valgani pole mitme bussi kohta pea mitte ühtegi reisijat, siis tulebki VAADATA teise suunda"!
Aga muuhulgas uuri välja, mida on Jõgevestes turisti jaoks, mittte ära vahi vaid kaarti
Manage
Neeme Sihv
Neeme SihvGrupi Administraator Ja nüüd vaata liini 313 Tõrvast, mis sisuliselt dubleerib hommikust Tartu rongi, lisaks läheb Elvast veel kohalikke busse. Ja nüüd tee selgeks, miks peaks mitu ühistranspordivahendit minema korraga? Tõenäoliselt saaks VAJADUSEL ka mõnel teisel puhul asendada see Tõrva buss mingil lõigul bussiga Elvast ja/või Rõngust.
Seega saaks tõrvalane vahel küll veidi ebamugava ümberistumisega Tartusse Mägiste kaudu, sõiduaeg on sisuliselt sama. ja kuna sinu arvates on isegi mitu ümberistumist ükskõik kus KIIRE JA MUGAV, siis pole ju üldse probleemi?

See-eest saab tõrvakas ka Tallinna, mis sest, et bussi asemel rongiga! Tulemuseks on aga rongi parem täituvus, bussidotatsiooni parem kasutamine jms vajalikud ja mõttekad asjad!

Se kõik ei tähenda, et nii PEAB olema, asja tuleb vaadata kogu päeva lõikes ja ka selles lõikes, et sellesama bussiga saab Antsla, Otepää vm suunas!

Ning veel, ei ole ainult tõrvakad, on inimesed igalt poolt mujalt ja on turistid ja on majutusasutuste külastajad ja matkajad ja veel kümned ja kümned erinevad sihtrühmad ehk põhjused,!
Manage
Neeme Sihv
Neeme SihvGrupi Administraator Siin sulle peatused, milledest saadakse ka sõita. Tartusse, liiniga 313. Kas ehk sobib ka neist osadele peatusteta Tartu - Tallinn bussi asemel rong, mis teeb ka teel vahepeatusi suuremates kohtades? Vaat nüüd mõtle! Selge, et siin peabki selliseid asju arutama koos ametnikega, kes asjale pihta saavad, mitte sellistega, kel täie mõistuseni midagi puudu...

6:08 HÄRMA
6:11 RULLI
6:14 MÄNNIKU
6:16 SILDU
6:20 PIKASILLA
6:22 PURTSI
6:25 PÜHASTE
6:28 SALULAANE
6:30 KORUSTE
6:32 KINGU
6:33 RÕNGU KALMISTU
6:35 RÕNGU

Muidugi tuleks siin 345 panna käiku iga päev, vähemalt E-R ja vaadata, kui palju ja mis aegadel reisijaid on. Aga igapäevane Tõrva - Mägiste - ..... buss on ka sellest hea, et annab võimaluse vajadusel tõrvakatel ka hommikul varem saada Tartusse või Tallinna. Kusjuures SAMAKS AJAKS TALLINNA, kui praegu P esimene buss Tõrvast alles väljub! Sellised võimalused on ÄÄRMISELT olulised jatähendavad sageli seda, et ei pea minema eelmisel õhtul või saab ka loobuda autost!

*******************




Monday, November 27, 2017

1111.


 1111 teemat siin ja 246465 vaatamist!

Aitäh Teile!

Vaatajaskond

Eesti
104554
Ukraina
54160
Ameerika Ühendriigid
40858
Venemaa
22406
Soome
4250
Saksamaa
3285
Itaalia
2754
Prantsusmaa
1847
Poola
756
Hiina
641

Parimate soovidega HRT.



Sunday, November 26, 2017

Raplamaa bussiliiklus.


Raplas tervitab reisijat uus tabloo, mille asukoht on suhteliselt hästi valitud. Ja mis edastab infot ka bussiliikluse kohta. Küll aga mitte nende busside kohta, mis väljuvad praegusest Jaama peatusest Toda sõiduplaani pole siin ka paberkandjal.


Mida on aga kindlasti vaja teha, on siia, rattahoidla "seinaks" paigaldada stend(id), kus oleks siis olemas nii rongide sõiduplaan kui ka Rapla Bussijaamast ja Jaama peatusest väljuvate busside sõiduplaan. "Sein" tulekski planeerida nii, et samasse saaks lisada ka muud infot, alates turismiinfost (eemal praegu kaart olemas, aga seegi tuleks siia tuua) kuni ürituste jm infoni välja. Muidugi pidanuks selle ära tegema juba toimunud tööde käigus!
(Samuti on vaja tagada rongide sõiduplaani olemasolu bussijaamas)



Üldse vajab Raplamaa bussitransport suuri ümberkorraldusi.

Esimene ja olulisim asi on maakonnaliinide ühildamine rongidega ja busside sissepööramine raudteejaama ning loomulikult ka Aranküla ja Alu poolt tulevate bussiliinide pikendamine raudteejaamani. Selle käigus saab osaliselt asendada linnaliini nendesamade maakonnaliinide bussidega. Jaama tooks reisijaid väljaspool tipptundi Maidla, Alu-Kodila ja Tallinna suuna bussid, jaamast ära aga viiks Kehtna ja Ingliste suuna bussid. Kuigi viimase puhul tekiks pikem seisuaeg (soovitakse ju minna neilt bussidelt rongidele ja vastupidi), seega on siin mõtteainet. Ehk oleks õigem linnaliin ühildada võimalusel Alu bussiliinidega?
Bussid saaks peatuda sirgel olevates parkimistaskutes, ainult linna viivad bussiliinid ehk siis linnaliin tipptundidel ja asendusliinid muul ajal peatuks aga samas, kus praegu peatub linnaliin. See aitaks vältida segadusi ja rongilt tulev reisija teab siis, et sel kohal seisev buss jätkab sõitu läbi Mahlamäe bussijaama.

Rapla asend ongi selline, et igal juhul tooks liinide pikendamine reisijatele rohkem mugavust, saaks ju tööle jm puhkudel rohkem "ukse ette" ning Mahlamäe elanikele oleks see eriti mugav.  Seda enam, et juba praegu alustavad mitmed bussiliinid Mahlamäelt!

Et asju paremini tunnetada, püüan alati kohal käia. Ja ka seekord, mis sest, et rongi saabumise ja maabussi väljumise vahel oli tund aega. See aga ongi see, mida tuleb vältida kui vähegi võimalik, vajadusel muutes siis busside aegu.

Omaette teema on Märjamaa ja Raikküla suund. Aga ehk võikski just nende suundade bussid alustada raudteejaamast ja sõita edasi otse bussijaama ning siis juba liinile? Mis sest, et sinna suunda sõitjatele saab sõit raudteejaamast olema väikese ringiga, ikkagi parem kui mitte midagi? Seda enam, et Hansaliinid "depoo" asubki raudteejaamale lähemal!

Näiteks:
(kiri Rapla MV ja Hansaliinidele)
UUED BUSSILIINID
RAPLA.

Liin 10 vajab muudatust 10. detsembrist. Väljumine L,P Pihalist 10 min varem, et jõuda Kohila jaama 8.46, jõudmaks rongile 032, välj Tallinna 8. 57.
Buss jätkab sõitu ning suundub Raplasse jõudes (läbi Mahlamäe?) Rapla jaama 9. 50. Rong Tallinna väljub 9.55.
Tagasi väljub Rapla jaamast 16.27, oodates ära rongi 267 ja jõuab Kohila jaama 17. 34. See säilitab võimaluse jõuda nii Tallinna bussile kui rongile.

Ka oleks väga oluline kaaluda võimalust, et sama liin väljuks Kohila jaamast Järlepa suunale E - R 20 minutit varem (Aespa liiniga klapiks?),  7.30 ja jõuaks sedaviisi Rapla Bussijaama 8.30 ja otse edasi Rapla Jaama 8.35. Rongid Tallinna, Pärnusse ja Viljandisse väljuvad 8.41.
P peaks liin 10 jõudma Rapla Jaama paar minutit varem ja just nimelt Jaama, mitte teeotsa! Rongid Tallinna  ja Türile väljuvad 19. 22. Teistel nädalapäevadel tuleb sama liin pikendada Rapla Bussijaamast OTSE Rapla Jaama, jõudmaks samadele rongidele.

Liin 18

Juhul kui liinilt 18 ei jõua Rapla linnaliiniga rongile 268, tuleks ka siin kaaluda otse Jaama sõitmist. Samas võiks seesama buss asendadagi linnaliini, sõites ise raudteejaama ja sealt tagasi linnaliinina?

Liin 8

Seoses sõiduplaani muutusega tuleks kaaluda võimalust, et liin alustab Rapla Jaamast (linnaliinina?) 12.25, läbi Mahlamäe ja jätkaks Rapla Bussijaamast 12. 35. Eelkõige tänu sellele, et rong 263 0n varasem ja Hagudis puuduvad ümberistumiseks ootetingimused.

Tuletan meelde, et on vaja muuta ka peatuste nimed, vältimaks segadusi tulevikus:
Rapla Raudteejaamast saab Rapla Jaam
ja Rapla Jaamast Rapla Jaamatee.
Sellega peab muuseas arvestama igas bussipeatuses, millised asuvad raudteejaamades, JAAM oleks sellega selge märksõna ühispeatuse kohta ja sama oleks siis kirjas ka bussidel olevatel tahvlitel.

Ja palun tagada info kõikides bussipeatustes ning Rapla ja Kohila raudteejaamade infotahvlitel.


Muidugi peaks raudteejaama läbima ka 1. jaanuarist 2019 need Pärnu rongbussid, mis sõidavad Lellest kaugemale, kuigi nende puhul peab tagama ümberistumised rongidele eelkõige Lelle jaamas. Osa busse hakkavad nagunii sõitma vaid Lelleni. 

Märjamaa ja Järvakandi

 Huvitav oleks teada, kui mõttekas oleks Märjamaa busside sidumine Raplas rongidega? Tallinnas töölkäimiseks jääb see sõit vast pikaks (Märjamaa -Rapla busside sõiduaeg 35-47 min, Märjamaa - Tallinn üle tunni, rongile ümberistumisega ca 1.30 - 1.40), kuid muudeks sõitudeks peaks see olema üpriski hea LISAvõimalus!?
Pealegi ei tohi unustada, et asi pole ainul Märjamaas, vaid ka teistes kantides Märjamaa ja Rapla vahel. Seda enam, et Raplas vaevalt kasutatakse ümberistumisi Tallinna bussidele, mida liigub liinil väga vähe. Rongide puhul aga tasub mõelda võimalusele siduda kõik 8 bussi rongidega!?

Siinkohal on muidugi vajalik väga põhjalik uuring, mida eelistada Raplas Märjamaa ja Valgu suuna busside puhul - kas saabumisel peale peatust Mahlamäel (lähipiirkonda minejad väljuks seal?) suunduda enne raudteejaama ja seejärel bussijaama või vastupidi? Tõenäoliselt oleks esialgu mõttekas jätkata variandiga, kus buss sõidab enne bussijaama ja seejärel raudteejaama (ning bussiparki) ja aja jooksul saaks üpris ammendava pildi, kas rongile minejate arv oleks arvestatav süsteemi muutmiseks!?
Järvakandi suund vajaks aga pigem lisaühendusi Lelle raudteejaamaga? Hetkel selliseid võimalusi ei ole üldse, Tallinnaga on ühendus 2 korda päevas. Mnjah, ei tasu unustada sedagi, et RB pidavat telitama tiheda ühenduse Järvakandis pealinnaga, siiani ei paista aga selle järgi üldse vajadust olema?


Raplas on aga päris palju maju muutunud väga ilusateks.




Erinevad asutused ja ärid on kohtades, kuhu reisijad heameelega maakonnaliinidega otse tuleks.

















Osa maakonnaliine saaks suunata otse raudteejaama ja jaam suunalt bussijaama. Seega peaks olema ka bussidel olevatel siltidel kirjas Mahlamäe, kui buss sealtkaudu läheb.





Isegi kiriku juures olemas rataste hoiukoht!



Omal ajal kaalusin ka võimalust hakata ajama rongipeatuse loomise teemat Arankülla.





Bussijaamas olev ekraan ikka rikkis ning siia oleks vaja samasugust nagu on raudteejaamas.






Tugevat rõhku tuleb panna ka sellele, et parandada maakohtades sõiduvõimalusi L ja P. Loomulikult ka Alu puhul.




Natuke kurb oli aga bussijaamale ringi peale teha. Kuigi samas, mis siis ikka. Kui vaja midagi osta, on Selver siinsamas.











Küll aga tundub, et ajal kui maanteedel isegi metsa vahele sageli km valgustust paigaldatakse, siis ühistranspordipeatustes püütakse "kõvasti" kokku hoida!?


Siit, üle Aranküla ülesõidu, sõidavad bussid Kohila ja Juuru suunas.


Eks see loomulik asjade käik ole. Paraku ei pruugi see midagi head tähendada, sest Harju ÜTK kompetentsis ei saa kindel olla ning kui nad ei ole suutnud 6 aasta jooksul ühes võtmeprobleemiski sammu edasi astuda...

http://eestimaablogi.blogspot.com.ee/2011/06/tallinna-soidu-voimaluste-parandamiseks.html

Tõsi, 1. detsembrist käivitub bussiliin Saku Jaam - Vana-Pääsküla, aga see ei ole seotud rongidega ning sakukate soovi saada ühendus ka Keila ja Sauega see samuti ei rahulda. Kui arusaam on nii nõrk ning veel tänaselgi päeval ei ole aru saadud bussi- ja rongiliikluse ühildamise olulisusest, siis see ongi piisav näide viletsast kompetentsist!

Harjumaa ÜTK-l on nüüd ka oma FB leht, aga esimeste ideede ja ettepanekutega sinna minnes anti silmapilkselt vastu nokka - blokeering! Ainuke põhjendus oli, et see leht on vaid info jagamiseks, mitte aruteludeks ega (avalikult) ettepanekute postitamiseks! Ma ei suuda seda siiani uskuda! Kas nii kohutavalt kardetakse otsesuhtlust kodaikekuühiskonnaga?

*******************

Googeldades Raplamaad, leidsin päris vahva loo!


..... Aga sõita 25 km sihtkohta 1-1,5 tundi (liini pikkus paar kilti otsa ja vahel sõidab ka kiiremini) on absurdi tipp. Ja mitte keegi ei taha vastutada ega ette võtta midagi (eelmise aasta kogemus helistades ja uurides). Rääkides isiklikult SAMAT Kose ringi bussijuhiga, nentis ta, et selles kõiges on süüdi ebapädevate maakonna ametnike “spetsialistide” koostatud sõidugraafik, bussijuhid on sunnitud sõitma 45km/h et olla graafikus.

Ma siis polegi ainuke, kes midagi ka ametnike poole pealt näeb? Täna vist küll bussidel nii venida ei lasta, ettevõtjad on aru saanud, et hoopis kiirus on see, mis võimaldab tööaega lühendada ja sellega ka palga pealt kokku hoida!? Ma pole küll Kaiu sõitnud, kuid üldiselt tundub maakonnaliinidega olema kohati hoopis teine probleem (üle Eesti) - kohati kipuvad bussijuhid hoopis ajahätta jääma, eriti tee halva seisukorra, remontida jm puhul, aga ka  üpris tavapäraste sõiduplaanide puhul!
Samas ei saa ega tohigi maal sõiduplaane viimase vindi peale ajada. Käänulised ja/või viletsas seisud teed, talvine libedus jm paneb siin omad piirid. Ohutus on ikkagi peamine.

 Juba aastaid olen täheldanud veidi häbiga, et Kaiu vald justkui oleks muu teistsugune vald või ajamasinas sajand tagasi. Kolgu ristil varahommikul kohtan tihti Harjumaa liine teenindava bussioperaatori busse (Samati uued – mugavad bussid vuravad). Ning Rapla Bussipark OÜ kollased 90-ndate läbiroostetanud, talvel külmad ja 50km/h sõitvad bussid. Tõsi Vahastu > Kaiu liinil hommikuti käib üks valge uuem buss aga Kuimetsa suunal on ikka need rondid. Milline kontrast, mis toimub. Kodanikuna aru pärides (oma algatuslikult) sain nii Rapla Bussipark OÜ-st kui ka maavalitsuse antud ala spetsialistilt üleolevat mõminat, et mida sa segad siin – elu on nagu lill ja mõtle muid probleeme välja.

Need kollased Mercedesed vist tõesti ei kannatanud kiiret sõitu. Aga eks ka odavama hinnaklassi SOR-id ja Ivecod kipuvad mõne aasta järel lagunema, veidi üle 100 000 sõitnutel tuleb juba isegi keretöid teha. Aga eks nad kõik pole ka mõeldud kruusateedel, "treppi" sõitmiseks!?

Aga mured on tõelised! Sageli küll ei saa tänapäeval kõikjale töölesõitu tagada, sest tööpäevade algused ja lõpud erinevad ikka väga tugevalt ja selge, et sellest on vähe, inimesele sobib buss ühes suunas, tagasisuunas aga mitte, siis... tulebki teha valikuid - auto, kolimine jne. Tulemuseks on aga teadagi sõitjate arvu veelgi suurem vähenemine! Eks eelkõige peab tagama õpilastele paremad sõiduvõimalused ja sõiduplaani tiheduse ning siis püüda sättida kõike nii palju kui võimalik selles suunas, et ka muid sõite saaks võimalikult suur arv maainimesi ära teha. Igal juhul tasub loota, et piletita ühistransport aitab siin kaas, et busside täituvus hakkaks paranema.

*************************

Igor Gräzin, reformikatest üks väheseid asjalikke mehi, kirjutas hiljuti sellest, et rohkem oleks vaja riigiettevõtteid erastada ja tõi põhjuseks, et nemad on paremad peremehed. Parem stampväljend, mis on siiski demagoogiline. Ja kuigi ta ütles, et kas ametnik tahab teha midagi rahva heaks või mõtleb karjäärile, siis minu vastus on selline:

Sageli ei mõtle, aga PEAKS mõtlema. Või meist enamus tahavadki olla viletsad peremehed?
Eraettevõtja mõtleb aga rahale, kuid ka nende hulgas palju neid, kes ei saa aru, mis nende ettevõttes valesti. Äärmist ebaeffktiivsust kohtab liiga palju. Oleks sed
a vä'hem, võiks tõesti ehk mõelda erastamise peale, aga praegu see võimatu!
Ning tark inimene ei erasta vaid erastamise pärast, eriti kui tead, et osa tema enda (maksumaksja) rahast läheb kellegi kasumiks, mitte.... oma kodanike heaoluks....
Lihtne filossofia, ammu tõestatud! Muidu oleks meil ammu ka kodudes kõik "jagatud", üks peres haldab kööki, teine elutuba, kolmas vannituba ja me maksaks muudkui üksteisele kuni tasulise tualetini välja...

*********************