Blog Archive

Wednesday, November 29, 2017

Raudteefänni uskumatu reis.


Raudteelase töö juurde kuuluvad vahel eriti pikad reisid. Üldsegi mitte juhipuldi taga, vaid paljutki huvitavamal moel. Lausa filosoofilisel. Selline reis annab võimaluse teatud mõttes aeg maha võtta ja mõtiskleda, vaadata ja märgata, otsida ja leida. Tegelikult ehk lausa üks samm elu mõtte leidmise teel.
Artur on Moskva - Vladivpostok rongireisilt ammu tagasi, aga juba läheb ta uuesti. Ja seekord mitte mugavas reisvagunis. Ka restoranvagunit ei ole! On vana, Edelaraudteel aastaid sõitnud kahe vaguni Kasahstani saatmise lugu....
Vagunis on burzhuika ja tohutult kütet. Küllap vist Eesti puit? Olen ka ise paar korda selliseid sõite ette võtnud, aga vaid maksimaalselt Riiast, vagunid kaubarongi haagitud. Selliste reiside puhul ei tea kunagi, kui kiiresti kuhugi jõuad. Kord jaanuaritormi ajal seisin neli päeva ja kolm ööd Ülemiste jaamas lumevangis. Sellistel puhkudel vaadatakse kaugele ette ja ostetakse söögikraami kõvasti kaasa...
(Kaldkirjas minu tekst).


Jälle teel, jälle kaugele. Meie vanad rongid on leidnud omale uue elu Kasahhimaal ning nüüd viime sinna kaks vagunit juurde. Sõidame kaubarongi sabas Kasashtani suurimasse linna Alma-Ata. Teame ainult sihtkoha nime, marsruuti, peatuste kohti ja aega me ei tea. Tõotab tulla põnev seiklus!


Jõudsime Narva ja ootame piiriületust!


 Lõputu ootamine Ivangorodis. Narvas seisime kümme tundi, sõitsime kuue minutiga üle piiri ja nüüd seisame jälle. Me ei ole ju reisirong, me oleme põhimõtteliselt kaup. Ja kaubal pole kiiret kuhugi! Vaade aknast muutus täpselt sellest hetkest kui piiripostid seljataha jäid. Millal edasi saame, ei tea. Piirijaamas ei tohi ka rongist välja minna, kord on päris karm. Tegelikult kui väga neid piirivalvureid siluda, siis äkki saaks, tegemist on siiski kõigi võimaluste maaga. Oleks äge Narva kindlust vahelduseks teiseltpoolt jõge vaadata. Aga ühtegi mundrikandjat ümbruses näha ei ole ja neid ei saa ju otsima ka minna. Õnneks on siin eesti levi, kuulame kodust raadiot ja kasutame viimase hetkeni kodust netti.

 Babajevo jaam.

Peale 26 tunnist seismist Ivangorodis saime edasi. Kütsime oma ahjukese kenasti punaseks, korstnast sülgas ka punast kuma. Natsa viskas vingu ka sisse, kuid siin tuleb DR1 vagunite hõredus kasuks, ving kadus ruttu. Istudes on jahedam kui seistes.
Pisuke peatus Gatshinas ja edasi Babajevosse. Gatshina vagonnik ütles, et peatus on umbes kaks tundi. Hea võimalus käia kohalikus poes küpsiste ja limonaadi järel. Pood polnud kaugel - tuli kõndida läbi kõrvaliste poriste ja pimedate tänavate, mida ääristasid kenad puitnikerdustega puumajad, ning juba märkasingi kõledas novembriõhtus midagi helget - sajad liikuvad puna-sini-rohelised LED-tulukesed moodustasid kirja ПРОДУКТЫ 8-23. Olin õiges kohas. Pood oli loomulikult keldripood, aga kõik vajalikud asjad olid seal olemas.
Nüüd veidi raudteespetsiifilist: kohalikud Ivangorodi vagonnikud ei mõistnud meie vagunite pidurite tööpõhimõtet ning seetõttu ei suutnud nad ka välja mõelda, kuidas meid edasi saata. Nemad arvasid, et meil pole üldse pidureid ja meid ei tohi rongi sabas hoida. Vagunialuseid manomeetreid nad leida ei osanud. Nemad leidsid, et kõige õigem tegu on üleüldse meie vagunitel pidurid välja lülitada (jah, vot siis TÕESTI ei ole meil pidureid) ja meie ees olevad kaks pütti hoopis meie taha panna. Ühtlasi vaatasid nad meie bandaažipuhastusklotse nagu ilmaimet, arvates, et nii pisuke klots on piduriklots, märkamata rattatelje keskel olevaid piduriklotse. Kõige parem kild oli ketist lahtilaskmisklappi tiriva vagonniku suur ja siiras imestus, miks bandaažipuhastusklotsid rattast ei eemaldu. Õnneks sõidu ajal pidurdades palju ei raputanud, vedurijuht oli normaalne.

 "Magamistoa" aknast paistab keemiakombinaat. Mõned vaated Tshernopovetsist!






Tänane päev on möödunud enamuse ajast sõites. Peale Gatchinast lahkumist kütsime ahju kuumaks ning läksime tuttu. Enne kella viite rong peatus. Ärkasin üles ja uurisin, kus ja mida. Meid oli võetud pisikese Valya nimelise jaama kõrvalteele, et lasta läbi mõned hommikused Babajevosse suunduvad ja sealt tulevad elektrirongid. Raudteel saab mõne suurema linna saabuvast lähedusest aimu kui näha jaamades linnalähironge. Nii sain ka mina aru, et Babajevo ei saa olla kaugel. Ja kui me juba seisime, lasti meist mööda ka päris mitu kaubarongi. Vähe sellest, peale nende töristas meist mööda CME3 kahe platvormvaguniga ja kirsiks tordil oli vaikselt mööduv üksikvedur VL80. Milline alandus, kohe näha, keda ja mida kohalik dispetšer prioriteetsemaks peab!
Enne Babajevot ärkasin taas üles ning märkasin aknast lumiseid puudelatvu. Oligi korralik paks lumi! Ka õues tundus olema külmem. Kõikjal möllasid lumekoristusbrigaadid, meil lastaks lumehelbekestel muretult nädalakese langeda, kuni need pöörangud täis ummistaksid, liikluse seiskaksid ja iga-aastase "talv tuli see aasta väga ootamatult" nutulaulu üles kisuks.
Gatchinast Babajevosse suunamine tähendab seda, et läbi Moskva meid ei saadeta, vaid läheme otse Vologda peale, kuhu läheb enamus Peterburi poolt itta suunduvat kaupa. Teine variant oleks olnud läbi Sonkovo Moskvasse, Moskva - Peterburi vaheline raudteeliin hoitakse väga tiheda reisirongiliikluse tõttu kaubarongidest võimalikult puhas. Ega me oma teekonda palju ette ei tea, vagonnikutelt kuuleme vaid järgmise saatejaama nime ja eks me siis näpuga kaardilt ajades tuletame, kuhu ja mida.
Meie koosseis on jäänud samaks - rongi peas kolm platvormvagunit tutikate prügiautodega, üks autovagun seitsme Land Roveriga, mõned poolvagunid ja mitukümmend pentaanipütti. Ega ma muidu ei teaks kui poleks sõidu ajal kurvis näinud, mis kilomeetri kaugusel rongi peas toimub. Kõik oli täpselt nii nagu laupäeva hommikul Ülemistel kokku pandi.
Liiklus on muidugi metsik. Kaubarongid sõidavad kaheteelises piirkonnas üksteise sabas, jäime liinil ühe kaubarongi taga seisma ja mõne minutiga seisis järgmine pütilohe meie taga. Praegu seisame Cherepovetski kaubajaamas, park on päris suur, iga viie minuti tagant uhab jaamast läbi mõni kaubarong. Kuna meile oli ette nähtud vedurivahetus, võeti meid kõrvale. Praegu võeti pidurikingad alt, tehti piduriproov ja nüüd ootame oma võimalust magistraalil uhavatele kaubarongidele vahele trügida.









Shariya! Vladivostokki reisides oli see üks esimesi peatuseid, kus käisin väljas perroonilt mustikaid ostmas. Jooksime veel tookord Edgariga vedurit vaatama.
Öösel sõidu ajal magades kaotasime korraks kohataju. Ega ma nüüdki asukohast täpselt aru saanud. Ületades Unzha jõge, mõtlesin korraks, et krt, me ületasime tookord ju ka. Ju siis sama jõe teine sild teisel raudteeliinil. Jäime mingis jaamas seisma ja märkasin sabas askeldavat vagonnikut. Läksin kohe tema juurde ja küsisin nagu alati: "Gde mõ, skoljko stoim?" Sain vastuseks Shariya. Väga tuttav kohanimi. Teiselpool rongi nägingi suvest tuttavat jaamahoonet ning viisin lõpuks otsad kokku, kus oleme. Kõik paistis täpselt nii nagu augustis. Ainult perroonil marju ja pirukaid müüvaid tädikesi polnud näha. Ju reisirongi ajaks tulevad!
Raudteekaarte kaasa võttes arvestasime, et läheme kindla peale läbi Moskva ning seetõttu jäi Cheropevetsi-Vologda nurk meil kahe silma vahele. Ilmselt läbisime Vologda ja pöörasime Trans-Siberi trassile siis kui magasime.
Keegi võikski kuskil rongi formeerides teha mõnusa näpuvea ja meid Vladivostokki saata. Oleks naljakas küll, vähemalt mulle. Olen kuulnud miskit legendi 1970ndatest kus üks noor vedurijuhiabi ajas depoost ära 2TE10 veduri, panustades süsteemi kitsaskohtadele ja inimlikele eksitustele valetas dispetšerile, et sõidab remonti tont teab kuhu ja nii ta minema saigi. Järgmisesse piirkonda jõudes luuletas kokku juba uue loo, nimetades saaturvedurijuhi nimeks suvalisi usutavaid nimesi nagu Petrov, Ivanov, Siderov, ja sai jälle edasi. Vahepeal sõitis depoodesse, lasi vedurit kütusega varustada, võttis marsruudilehele templeid, magas puhkeruumis ja jälle edasi. Vahele ollagi jäänud tänu tähelepanelikule koristajatädile, kes märkas, et kahest voodist oli ainult üks kasutatud ning üht veduribrigaadi liiget nagu polnudki. Palju ta sedasi kokku sõitis ja kas see üldse tõelegi vastab, pole teada.
Igaljuhul kulgen mingi maa taas mööda tuttavat liini. Päris südantsoojendav tunne end korraga peale tundmatut tuttavast kohast avastada. Aknast paistavad pisikesed külakesed, kortsnatest tõusva suitsu taustal paistab loojuva päikese poolt roosakaks värvitud taevas.



Ärkasin. Rong seisis ja nagu ikka, ajasin pea püsti ja uurisin aknast ümbrust. Sain aru, et oleme mingis suures sorteerimisjaamas. Sorteerimismäelt vabajooksuga alla lastavad kaubavagunid veeresid kõik mööda oma teid hirmsa kolakaga eespool seisvate vagunitega kokku. Kes ei tea, siis nii pannakse kokku kaubarongikoosseise. Vagunid lükatakse spetsiaalselt selleks sinna kuhjatud mäest alla, mäekorraldaja valib nendele edasise sihtkoha või kauba järgi sobiva tee ja kui vagunid koos, ühendatakse pidurivoolikud kokku, aetakse paberimajandus korda, vedur sõidab koosseisu ette ja rong saadetakse vastavalt sõiduplaanile või läbilaskevõimele minema. Meid üle mägede ei veeretata ega meile otsa ükski kaubavagun vaba hooga ei lenda, kuna meie vagunite konstruktsioon sellist paugutamist ei kannataks. Meie seisame alati mingite teiste õrnahingeliste vagunitega eraldi teel ja pärast tuleb manöövervedur meile järgi ja haagib meid kusagile sappa. Kuidagi üldiselt kokkuvõttes käib see nii.
Igatahes seekord ei pidanud ma enda positsioneerimiseks kedagi tülitama – üle vagunite paistsid Chelyabinski jaama suured tähed. Eile õhtul saadeti meid Jekaterinburgist kagu suunas Kurgani linnani. Sealt oleks saanud ka otse Kasashtani, kuid ühtegi selle suuna rongi seal polnud ning meie rong oli määratud Kurganist läänes olevasse ja Jekaterinburgiga ühel pikkuskraadil olevasse Chelyabinskisse. Seega oligi oodata, et hommikuks oleme seal. Jekaterinburgist oleks ka otse lõunasse sõita saanud, kuid kui nii siis nii.
Ega mul otseselt kusagile asja poleks olnudki, kuid otsustasin lähedalasuva jalakäijate viadukti kaudu taas ümbritsevat maailma avastada. Trepi teises otsas tervitas mind turuhoone kirjaga Port Artur. Väga meeldiv, oma olemuselt jääb ta küll Pärnu nimekaimule alla, kuid seal sain täiendatud oma mandariinivarud. Miskipärast müüakse siin neid varre ja lehtedega koos. Vaadates jaamas toimuvat tihedat liiklust otsustasin siiski rongi naasta. Tundub olema järjekordne suur mitme pargiga jaam ning kui vagunid läinud, annab seda tuult väljal püüda. Tagasi jõudes seisid meie vagunid koos paari konteinervaguniga kenasti seal kus ennegi. Vagunisse jõudes tuli aga manöövervedur, lükkas meid ühele kokkupandud rongikoosseisule sappa ja mõne aja pärast hakkas meid teine manöövervedur edasi järgmisesse parki vedama. Ajastusega mul vedas. Järgmine park asus kahe kilomeetri kaugusel.
Järgmises pargis polnud aga rongi ärasaatmisega ruttu. Seisime seal paar tunnikest, kohalikud vagonnikud tulid uudistama, et milliseid imelikult pikki elektrirongivaguneid ja kust kuhu siin veetakse. Riias ehitatud elektrirongid on väliselt sama tehase diiselrongivagunitega sarnased, kuid veidi lühemad. Edelaraudtee kiri vaguni küljel tundus ühele saksa keele moodi. Selgitasime, kust me tuleme ja kuhu läheme ning nemad oskasid meie riigiga seostada kunagi ostetud VEF-raadioid ja sõjaväeaastaid Kaliningradis. Samas ei saa seda neile ka kuidagi pahaks panna – kas keegi oskaks kaardi pealt hoobilt Chelyabinski üles leida või öelda, mis on Zimbabwe naaberriik? Suunaga panid nad ju täppi ja arvestades Venemaa mastaape, kus üks oblast võib olla meie riigist suurem, on kolmesaja või kuuesaja kilomeetriga eksimine andestav.
Chelyabinskist järgmine sihtkoht oli Kartalõ. Kaardi pealt vaadates nägin, et osa sinna suunduvast raudteest läbib juba Kasashtani territooriumi. Panime passid valmis, saab jälle templeid juurde. Ka raudteejaamade nimed hakkasid muutuma kasahhipärasemaks. Kasashtani jõudmisest andis aga aimu telefonile tulnud tervitussõnum: tere tulemas Kasashtani, kõik teenused on roppkallid. Ilmselt on siin tegu mingi riikidevahelise piiritsooni kokkuleppega – rongid uhavad lihtsalt peatumata need mõnikümmend kilomeetrit Kasashtani territooriumit läbi. Ainus asi, mis andis teises riigis viibimisest aimu, oli ühe kohaliku jaamahoone silt mis oli lihtsalt teise fondi ja kujundusega. Loodus muutus kuidagi äkki. Suured laiad stepid, lõputu tühjus. Udu laius üle maa ja seda valgustas täiskuu. Jälle kena vaadata, kuigi ootan juba valget aega. Kahjuks elan ma endiselt koduse kella järgi ja siin on kell kolm tundi ees – meie aja järgi on kell kaks päeval pime ja ometi meeldib mulle kaua magada.
Kartalõsse jõudes torgati meile kingad alla ning jäime umbes viieks tunniks seisma. Järjekordne hea võimalus ümbruse avastamiseks. Raudteejaam oma kaubapargiga oli umbes Tartu jaama suurune. Teid küll jagus, aga äraeksimisvõimalust suurt ei olnud. Vagonnik ütles, et meid siin maha ei haagita ja eks järgmises suuremas jaamas, Orskis, vaadatakse mis edasi. Meie senise helge teekonna saladus peituski nendes ammonniaagipüttides. Nüüd aga tundub, et tegime väikese nurga sisse ja sõidame aina ja aina edela- ja läänesuunas, ennem kui Kasashtani sisse saame.
Kõndisin jaama ühest otsast teise ning leidsin mingi varjulise käigu Puškini tänavale. Sinna jõudes oli kuulda kõva tümakas ja too tuli ühe kohaliku baari ees seisnud Lada Samarast. See oli juba tõsine pill, põhjaaluse neoonvalgustuse ja tipptasemel audiovarustusega. Omanik istus kapotil, dressipüksid jalas ja nahktagi seljas. Omas elemendis kahtlemata väljapeetud mees suhtles valjuhäälselt teiste baari eest hänginutega. Ka baarist, mille ukse ette olid installeeritud kaks rohelist ja sinist neoontuledega tehispalmi, kostus kõva tümin. Olen üsna veendunud, et vaatamata tänavanimele Puškini luulet seal ei loeta. Nii tegin antud olukorras ainuõige otsuse ja otsustasin sealt märkamatult kaduda.
Jõudsin linna pühadeehteis keskväljakule. See oli täpselt vaksalihoone taguse platsi taga. Paljudes siinsetes linnades olen täheldanud, et raudteejaama taguselt platsilt algab alati mingi suurem ja uhkem tänav, mis teiseltpoolt lõppeb kultuurimaja ja selle esise platsiga. Nääripuud ei paistnud, tulukesed rippusid. Ka mingi turulaadne kompleks oli kultuurihoone ette rajatud. Lisaks oli keset Staliniaegsete majadega ääristatud tänavat üks pisike õigeusukirik. Ööpimeduses kogunenud kontingendi hingelaadi arvestades tundus mõistlikum ka seal pildistamisega piiri pidada ning vaikselt kaduda.
Raudteejaamas tundsin end taas koduselt, leidsin üles oma rongi, kütsin ahju mõnusalt kuumaks ning jäin magama. Keegi siin küsis meie elamise kohta – meile on vaheseinaga eraldatud kolme ja poole akna jagu ruumi, kolmeste pinkide vahele on laotatud kaks suurt vineertahvlit, ühe akna alla üks ja teise alla teine. Seega on meil istumiseks veel kolme akna jagu kaheseid pinke. Kolmestele pinkidele asetatud vineertahvlitel on veel mitu madratsit. Magada on mõnus, isegi laiutada saab. Isegi kui öösel ahju kuumana ei hoia, on teki all ikka soe. Sooja annab meile raudahi, mille omakorda vooderdasime ümbert telliskividega. Tellised salvestavad sooja päris kaua ning selle võrra pole tarvis ahju nii tihti kütta. Ahju kütame puude ja kivisöega, viimast sai kaasa võetud pea tonni jagu. Kaasa võtsime ka väikese gaasiballoonidega pliidi, kuid kuna ahi on koguaeg soe, pole teda seni veel vaja läinud. Elektrit annab meile veoautoaku, millega laeme täis akupangad ja valguslambid. Patareidelt mängiv raadio pole ka veel tühjaks saanud. Ühesõnaga täiesti võrreldav mõne RMK metsamajakesega. Kõik elamiseks vajalik on olemas, ülimat luksust ei ole, samas ebamugavust tundma ka ei pea.
3.12.2017
Oleme jõudnud Orski. Ärgates oli meid juba rongist lahti haagitud ja kõrvalteele seisma pandud. Enam me nii ruttu igaltpoolt läbi ei lenda, liiklus on siin võrreldes eelnevaga natuke vaiksem, kuigi meiega võrreldes siiski tihe. Kõrval seisis üks külm mootorvedur 2TE10U, meie saatusekaaslane. Selle veduri oli nimelt ostnud Gasprom ja teda transporditi samuti kaubarongides kusagilt teisest Venemaa otsast Orenburgi. Teda saatvad vedurijuhid teel olnud juba kaks nädalat ja nende pikk teekond hakkab lõppema. Orenburg on siit umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel. Nende jaoks täitsa lähedal.
Sain vagonnikutelt teada, et niipea ei liigu me siit kuskile ja seekord läksin poodi saia ja leiva järele. Vaatasin üle raudtee kulgevaid teeradu ja läksin mööda neid. Kui mööda neid radu läheb niipalju jalajälgi, peavad need ka kusagile välja viima. Sattusin läbi võsa majade vahele ja leidsingi poe. Kuna ilm oli ilus ja kiiret polnud kuhi, tulin tagasi suurema ringiga. Linn tundus pisike – siinseal olid mõned viiekordsed paneelmajad ja puidust pisemad hooned. Pärast selgus, et elanikke on selles linnas 160 000. Ju sattusin vaiksemasse rajooni.
Jaama tagasi jõudes seisid meie vagunid endiselt puutumatult sorteerimispargi teedel. Käisin sorteerimismäe korraldajalt uurimas, millal edasi. Meie suuna ronge ei paista praegu minema ja nad veel mõtlevad, kas saadavad otse siit või hoopis Orenburgi kaudu Kasashtani. Orenburg on suurem liiklussõlm ja sealt liigub Kasashtani suunalnronge rohkem. Muide, Kasashtani lähedus hakkab kohe silma – inimeste näojooned on hoopis teised. Tulin saadud mittemidagiütleva infoga tagasi ja märkasin ümber vagunite ukerdavaid kutsikaid. Selgus, et need on kohaliku raudteekoera kutsikad. Nende ema jäi mõne nädala eest rongi alla, kutsikad söövad seda mida kohalikud raudteelased neile annavad. Tulid ka meie juurde ja nukravõitu pisikeste kutsikasilmade vastu ei saa keegi. Andsime neile saia ja vorsti ning üks neist jäi veel pikalt meie ukse juurde istuma.
Paljudes raudteejaamades elab selliseid koeri ja kasse. Meil neid enam pole, varem oli. Üks kunagine kolleeg ja sõber võttis Tapal rongi „unustatud“ kutsika endaga koju kaasa ja koer elas muretult nende juures kuni oma elupäevade lõpuni.
Jalutasin veel mööda jaama ringi ja jäin jutustama kohaliku rongikoostajaga. Tema oskas Eestiga seostada Marilyn Kerrot ja Anne Veskit. Rääkis, et nende palk on siinseid elutingimusi arvestades keskmine ja rahuldav. Raudtee on linna üks suurimaid ja stabiilsemaid tööandjaid ja üks väheseid kes oma palgad õigeaegselt välja maksab. Siin linnas on veel igasuguseid tehaseid ja kombinaate, kuid need virelevad tööpuuduses. Mööblitehas lasi töötajatel toodangu valmis teha ja lasi neil endil selle ka maha müüa, küsides pool tulust omale. Ääremaa, väikelinn. Mis parata.
Meie aga kütame ahju ja ootame oma edasist saatust. Vahelduseks on täitsa mõnus päev otsa rahulikult seista ja ringi vaadata. Kraadiklaas akna taga on pidama jäänud -13 külmakraadi juures.




No comments:

Post a Comment