Blog Archive

Wednesday, February 7, 2018

Mis on ühist Kaplinna põuapaanikal ja Rakvere tapamajal?


See pole Rakvere toode. Arvate, et eestimaine? Ei, petturid püüavad teid mõjutada, pannes sarja nimeks Koduküla, aga tegelikult on see puhas petukraam!

Üle pika aja oli Postimehes midagi huvitavat ka muul teemal kui ühistransport. Ja mitte ainult huvitavat, vaid lausa väga mõtlemapanevat!!


Lugesin ja mõtlesin. Aga järsku tekkis huvitav võrdlus, kui lehte edasi sirvides sattusin hoopis teise, aga ka huvitava, aktuaalse ja mõtlemapaneva loo otsa!


Kaplinna lugu on väga hea näide inimesest. Nagu ka Rakvere lugu. Ja väärtustest. Mõlemad panevad mõtlema. Aga vaid osa inimestest ja/või siis hoopiski, paneb inimesi erinevalt mõtlema. Erinevusi on muide ka mõlema loo ülesehituses. Kaplinna loos (autorid kuskilt väljamaal) on jutt murenoodiga ja tunda on hoolimist. Et põud piirkonnas kestnud juba aastaid (ma ei hakka rääkima kliima soojenemisest, inimese mõjust ega keemiasabadest taevas), on linnalähedased veehoidlad kuivamas ja valitseb oht, et aprillis võidakse kraanid kinni keerata. Tõsine, väga tõsine ja aimamatute tagajärgedega oht! Nii tõsine, et see on pannud kohalikke mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema! Aga "hoolimata paanikas linnaametnike avalikest hoiatustest kihutab Kaplinn elanike liigse veetarbimise tõttu vastu täielikule põuale". Kas mõtlemisvõime on olemas vaid osadel inimestel? Kindlasti. Neil, kel on, on see muidugi erineval tasemel. Aga isegi vähese mõtlemise puhul peaks olema võimalik aduda, kui ohtlik on olukord. Ja sellele peaks järgnema igaühe poolt vastav tegutsemine. Paljudel järgnebki, püütakse kasutada üliminimaalselt vett! Mõned küll loodavad mujalt toodavale pudeliveele. Muide, aastaid tagasi plaaniti Saudi Araabia kanti magevett muretseda jäämägede transpordi abil. Kaplinnale on jäämäed lähedal, aga keegi pole sellist varianti vist väljagi käinud? See selleks. Olulisem on, et on neid, kes loodavad rahale! Et raha on see võluvits, mis võlub ka vee lauale! Eks see natuke tõepõhjaga lugu olegi. Aga vaid natuke. Kuidas siis need rahakummardajad käituvad?  On kutsutud üles kulutajaid häbiposti riputama. Ehk peakski? Sest "Veekaart näitab, mis toimub mõnedes jõukamates piirkondades ja see valmistab mulle pettumust - see on ülbe ja lühinägelik" viitas üks kodanik linnavolikogu avaldatud kõige janusemate kasutajate nimekirjale. "On täiesti uskumatu, et suur osa inimestest ei paista isegi hoolivat ja kihutavad meid nullpäeva poole", pahandas ka Kaplinna linnapea. Ehk siis ongi vaja häbiposti?

Enne kui püüda leida sarnasusi Rakveres, märgin ära veel ühe üliolulise asjaolu. "Linn on vähendanud oma veetarbimist 1,1 miljardilt liitrilt päevas 2016. a 586 miljonile liitrile päevas, kuid iga päev, mil linnaelanikud kasutavad rohkem kui 500 miljonit liitrit vett, toob nullpäeva  lähemale". See on väga oluline aga sellest vaatenurgast, et näitab, et on võimalik oluliste asjade puhul tugevalt säästa! Kui vaid tahetakse. Ja ... hoida oma maad!

Aga mida kirjutavad siis meie ajakirjanikud Rakverest? Esiteks ei ole loos tunda muret ja hoolimist. Aga see selleks. Olulisem on hoopis inimeste käitumine. EAKL esimees tõdeb, et aü on nõrk. Ja aü on tegelikult nii nõrk kui nõrk on selle juht ja kui nõrgad on töötajad! Peterson tõdebet "ju meil ei õnnestunud töötajaid piisavalt julgustada". Omalt poolt ütleksin, et ega need töötajad siis ei oska ka eriti mõelda. Ega hoolida! Ega veelgi olulisem on hoopis juhtide olemus. "HKScan Estonia juht Anne Mere ütles eile hommikul ajakirjanikele esinedes, et Rakvere lihakombinaadis alanud streik ei lahenda midagi ja ta ei saa aru, miks seda üldse vaja oli". Siin on väga palju mõtteainet! Kas juht, kes ei mõista kõige elementaarsemaid asju, saab ikka olla kõrgepalgaline ettevõtte juht? Meil ju nii sageli armastatakse öelda, et eraomanik on parem peremees! Kas ikka on? Aga võib olla ongi pr Mere väga hea juht? Sest kes veel suudab heade peremeeste (?) huvides maksta töötajatele (tapamajas, raske töö juures) täna, aastal 2018, põhipalka, mida peaks nimetama ehk hoopis abirahaks? Nimelt nõuavad töötajad täna, aastal 2018, ennekuulmatut asja - tõsta põhitunnipalk 4,34 eurole! Pole siis ime, et juhi enda palk on ülikõrge ja juhtkonnale makstakse veel boonuseidki! Ma ei tea muidugi, kui õige on jutt, et neile, kes ei streigi, annab juhtkond piruka! Ja ma ei tea, kas see pirukas on üldse lihaga või ilma!? Aga heakene küll, kui see streik ei lahenda mitte midagi, siis miks juhtkond ja omanikud midagi ei lahenda? Kasvõi selles, et abiraha asemel saaks töötegijad ikkagi palka!? Nagu Soomes? Ah et meil ei ole sellist effektiivsust ja tööviljakust ja turg on väike! Aga kuidas sii jätkub kõrget palka juhtkonnale, kes ei suuda tööga toime tulla? Või peaksime arvama, et omanikud ei saagi kasumit, sest ollakse Eestis missioonitundest?

Mere räägib küll, et ettevõte on astunud palju samme. Huvitav, kuhu nad astunud on? Ning et "streikimine pole lahendus paremate tulemuste saavutamiseks See on äärmuslik olukord, mis kellegi töökeskkonda ei paranda"! Aga mis siis parandab?

Ühe suure sarnasuse neis lugudes kindlasti leiab. Neil, kel raha palju, on täiesti ükskõik, mis saab teistest. Ja keskkonnast ja riigist. Mis sest, et see on "ülbe ja lühinägelik"! Aga paistab, et eestlane ongi orjarahvas. Ja pole ka pr Mere parem tavalisest orjast. Lihtsalt, tegemist on "hea peremehe kuuleka ja alandliku orjaga"!

Aga kurb on! Seda enam, et Rail Balticu ja tselluloositehase läbisurujad ning metsaärikate käitumine on ka ülbe ja lühinägelik! Aga see-eest on neil raha! Ja kui tulevikus ei saagi siin või Naurul selle-eest priskelt ära elada, siis minnakse mujale. Sinna, kus on muuhulgas veel alles puhast vett! Aga teised jäävad. Kui veel elus on....

No comments:

Post a Comment